Lehelangemisekuu kuuendal päeval lahkus meie seast inimene, kelle elutöö oli väga tihedalt seotud Koeru kooliga. Ilmselt ei olegi siinkandis peret, kes ei teaks Niina Ööpikut. Ta jõudis Koeru koolis teadmisi jagada lausa pool sajandit.
Järgnevalt katkendid Koeru Keskkooli kauaaegse ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Niina Ööpiku eluloost
„1952.aastal lõpetasin Tallinna Õpetajate Instituudi ja mind suunati Koeru 7-klassilisse Kooli ajaloo-ja kehalise kasvatuse õpetajaks. Kuna kool andis lõpetamata kõrghariduse läksin kolleegi õhutusel 1957.aastal Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppeosakonda ajalugu õppima. 1963. aastal lõpetasin ülikooli ja sain ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse.
Õpilastega läbisaamisele tuli kasuks see, et ma nendega, eriti poistega, sportisin ka pärast tunde+suusatasime, tegime kergejõustiku ja mängisime palli. Olin ise ka veel tegevsportlane. Võistlesin spordiühing „Jõud“ võistkonnas nii vabariiklikul kui ka üleliidulistel võistlustel. 1954.aastal Lvovis saavutasin 4x100 m teatejooksus II koha. Olen isegi koos oma õpilastega ühes võistkonnas võistelnud. Endised lõpetajad mäletavadki mind rohkem kehalise kasvatuse kui ajalooõpetajana.
Oma esimese klassi sain ma pärast 11-aastast koolis töötamist. Matkasime, käisime ekskursioonidel, korraldasime maastikumänge, võtsime osa isetegevusest. Meenuvad veel jalgrattamatkad Peipsi äärde, Porkunisse, Aegviitu. Ekskursioonid, varem veoauto kastis, hiljem bussidega viisid meid Saaremaale, Riiga, Lõuna- ja Põhja-Eestisse. Kui koju tagasi jõudsime, siis sai kergemalt hingata, et õnneks keegi viga ei saanud ja oleme õnnelikult tagasi.
Maakoolide õpetajatel on tulnud ikka igasuguseid ülesandeid täita. Näiteks mina pidin kolhoosi Kapu osakonnas seinalehte välja panema, Visusti lüpsilaudas näitlikku agitatsiooni üles panema, Kapu külavolinikuga peredest riigilaenu koguma. Tuli käia kinoseansside ees kõnelemas, näiteks Kalitsas, Vaol jms.
1975. aastast, kui 8-kl koolist sai Koeru Keskkool, hakkasin keskkooliklassides ajalugu ühiskonnaõpetust andma. Tol ajal ei olnud kesk- ega kõrgharidust võimalik saada, ilma ajaloo-ja ühiskonnaõpetuse eksamita. Rajoonist käidi paljudes koolides õpilaste teadmisi kontrollimas. Meie kool pääses sellest, sest kooli direktsioon pani selle eksami alati laupäevasele päevale. Partei juhtivtöötajad ei raatsinud oma vabu päevi raisata.
Olen päris palju aastaid õpilaste kodu-uurimistöid juhendanud. Õpilastega koos on paljude vanade inimeste mälestusi kirja pannud, kes on meile rääkinud Koeru hariduselust, majadest, seal elavatest inimestest, kaubandusest, tuntud inimestest, spordist jm.
Pikkade tööaastate jooksul olen valutanud südant, et kas ma olen õpilaste hindamisel alati arvestanud nende võimeid ja töökust, või oleksin pidanud neid edu korral rohkem kiitma ja innustama.“
Niina viimased ettevõtmised Koeru koolis olid seotud kodu-uurijate huviringi juhendamisega ja kooli kroonika pidamisega.
Tänutunde ja suure austusega jääme mäletama Sind, kallis Niina Ööpik.
Siiras kaastunne kõikidele lähedastele ja endistele õpilastele, kolleegidele.
Koeru koolipere
Pildi allkiri:
„Olen oma töös väga paljude toredate õpetajatega koostööd teinud. Meenutan neid, kellelt ma õpetajatöö alguses palju õppisin ja kogemusi sain. Koeru koolis on töökas ja sõbralik kollektiiv. Mitmed kolleegid paistsid silma mitmekülgsete õppemeetodite poolest ja oli ka neid kolleege, kelle vaimukad naljad tegid tuju heaks.“
Järgnevalt katkendid Koeru Keskkooli kauaaegse ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Niina Ööpiku eluloost
„1952.aastal lõpetasin Tallinna Õpetajate Instituudi ja mind suunati Koeru 7-klassilisse Kooli ajaloo-ja kehalise kasvatuse õpetajaks. Kuna kool andis lõpetamata kõrghariduse läksin kolleegi õhutusel 1957.aastal Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppeosakonda ajalugu õppima. 1963. aastal lõpetasin ülikooli ja sain ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse.
Õpilastega läbisaamisele tuli kasuks see, et ma nendega, eriti poistega, sportisin ka pärast tunde+suusatasime, tegime kergejõustiku ja mängisime palli. Olin ise ka veel tegevsportlane. Võistlesin spordiühing „Jõud“ võistkonnas nii vabariiklikul kui ka üleliidulistel võistlustel. 1954.aastal Lvovis saavutasin 4x100 m teatejooksus II koha. Olen isegi koos oma õpilastega ühes võistkonnas võistelnud. Endised lõpetajad mäletavadki mind rohkem kehalise kasvatuse kui ajalooõpetajana.
Oma esimese klassi sain ma pärast 11-aastast koolis töötamist. Matkasime, käisime ekskursioonidel, korraldasime maastikumänge, võtsime osa isetegevusest. Meenuvad veel jalgrattamatkad Peipsi äärde, Porkunisse, Aegviitu. Ekskursioonid, varem veoauto kastis, hiljem bussidega viisid meid Saaremaale, Riiga, Lõuna- ja Põhja-Eestisse. Kui koju tagasi jõudsime, siis sai kergemalt hingata, et õnneks keegi viga ei saanud ja oleme õnnelikult tagasi.
Maakoolide õpetajatel on tulnud ikka igasuguseid ülesandeid täita. Näiteks mina pidin kolhoosi Kapu osakonnas seinalehte välja panema, Visusti lüpsilaudas näitlikku agitatsiooni üles panema, Kapu külavolinikuga peredest riigilaenu koguma. Tuli käia kinoseansside ees kõnelemas, näiteks Kalitsas, Vaol jms.
1975. aastast, kui 8-kl koolist sai Koeru Keskkool, hakkasin keskkooliklassides ajalugu ühiskonnaõpetust andma. Tol ajal ei olnud kesk- ega kõrgharidust võimalik saada, ilma ajaloo-ja ühiskonnaõpetuse eksamita. Rajoonist käidi paljudes koolides õpilaste teadmisi kontrollimas. Meie kool pääses sellest, sest kooli direktsioon pani selle eksami alati laupäevasele päevale. Partei juhtivtöötajad ei raatsinud oma vabu päevi raisata.
Olen päris palju aastaid õpilaste kodu-uurimistöid juhendanud. Õpilastega koos on paljude vanade inimeste mälestusi kirja pannud, kes on meile rääkinud Koeru hariduselust, majadest, seal elavatest inimestest, kaubandusest, tuntud inimestest, spordist jm.
Pikkade tööaastate jooksul olen valutanud südant, et kas ma olen õpilaste hindamisel alati arvestanud nende võimeid ja töökust, või oleksin pidanud neid edu korral rohkem kiitma ja innustama.“
Niina viimased ettevõtmised Koeru koolis olid seotud kodu-uurijate huviringi juhendamisega ja kooli kroonika pidamisega.
Tänutunde ja suure austusega jääme mäletama Sind, kallis Niina Ööpik.
Siiras kaastunne kõikidele lähedastele ja endistele õpilastele, kolleegidele.
Koeru koolipere
Pildi allkiri:
„Olen oma töös väga paljude toredate õpetajatega koostööd teinud. Meenutan neid, kellelt ma õpetajatöö alguses palju õppisin ja kogemusi sain. Koeru koolis on töökas ja sõbralik kollektiiv. Mitmed kolleegid paistsid silma mitmekülgsete õppemeetodite poolest ja oli ka neid kolleege, kelle vaimukad naljad tegid tuju heaks.“