Kalju Lepik

(07. X1920 – 30.V 1999)

 

Kalju Lepiku sünnikoht ja noorusmaa on Koeru. Mitmendat põlve koerulane, võiks luuletaja kohta öelda, sest nii tema isa- kui emapoolsed vanavanemad olid pärit Koeru ümbruse küladest. Vanaisa Mihkel Leppik (1858–1930) oli 19.saj. lõpul Koerus tuntud rändraamatukaupmehe ja rahvaluulekoguja ning luulekogu “Järvamaa laulik” (1882) autorina. Luuletaja vanemate Hilda (s. Koppelmann 1899–1993) ja Bernhard Leopold Leppiku (1899–1937) abielu purunes varsti pärast poja sündi.

Väikese Kalju lapsepõlvekoduks sai vennastekoguduse palvemaja Koerus Väinjärve teel (hoone hävinud), kus ta elas koos ema ja vanaema Liisa Koppelmanniga (s. Blaufeld; 1869–1963 ). Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sagedasti pidasin seal “jutlust” ja unistasin kirikuõpetaja-kutsest. (Lepik 1939) Koos vanaemaga käis väikemees sageli Koeru kirikusja palvetundides.

1926.a. abiellus HildaLeppik Koeru postkontori ülema Ferdinand Vukmanniga, kes eestistas oma nime hiljem Leho Laidmaaks ja Hildast sai Helgi Laidmaa. Kalju uueks koduks sai postkontorimaja aleviku südames. Mängumaa ja sõpradering laienes. Lemmikmänguasjadeks olid tal tinasõdurid ja eriti huvitas teda indiaanlastemäng.

Haridusteed alustas ta 1928.a. Koeru 6-kl. Algkoolis Aruküla mõisas. Edukas õppetöös, mitmekülgsete huvidega (osales näidendites, laulukooris, võttis klaveritunde), sõbralik ja abivalmis koolivend – sellisena on Kalju meelde jäänud oma õpetajatele ja koolikaaslastele. Tema lemmikainete pingereas oli esikohal matemaatika, järgnesid kirjandus ja ajalugu. Algkoolist sai alguse K.Lepiku sõprus raamatutega. Noor inimene on kõikesööja. Olgu see siis “Garibaldi” või Tuglas, Juhan Liiv või “Rinaldo Rinaldini”. Kõik kõlbab. Hea kirjanduse vastu huviäratajaks oli algkooli emakeeleõpetaja Anna Juur, kes ei piirdunud ainult õppeprogrammis ettenähtuga, vaid tutvustas ka uudiskirjandust. Lugedes Eduard Vilde “Mahtra sõda”, taipasin esimest korda, kuidas kirjandusteos oli üles ehitatud, mõistsin kompositsiooni ja stiili. Sügavad jäljed jättis ka Tuglase “Liivakell”. Esimesed kirjanduslikud katsetused tegin “Liivakella” eeskujul. Juhan Liivi luule oli siis ja on ka nüüd mulle väga südamelähedane. Koidula salmid jätsid mu võrdlemisi külmaks. (Lepik 1989 : 1408)

Nooruki esimene suleproov, proosapala “Mida jutustavad vanad puiestee kased?” avaldati Koeru Õppurite Ühingu “Järvala” ajakirjas “Lõke” 1933.a. Mesikäpa varjunime all.

Noor Lepik harrastas ka sporti, saavutades paremaid tulemusi kaugus- ja kõrgushüppes ning 100 meetri jooksus. Kui olla sügavmõtteline, võib ju öelda, et need alad vastavad kirjanduses luulele, nõuavad lühiajalist, aga seda intensiivsemat pingutust. (Ristikivi 1970 : 111) Kergejõustiku kõrval oli nooruki teiseks meelisalaks jalgpallimäng. Selleaegsete noorte suur eeskuju oli Tipner, Eesti Zamore, ja ka Lepik oli alguses väravavaht, hiljem mängis edurivis paremsisemist. Mängiti isegi nii võimsate vastastega nagu Paide “Järvapojad”. (Ristikivi 1970)

1934.a. kevadel lõpetas K.Lepik Koeru algkooli. Nende peres kasvas nüüd neli last: Kalju ja tema poolõed Leegi (1927), Milvi (1930–1998) ja Aino (1933–1971). Majanduskriisiaastaist tingitud ainelise kitsikuse tõttu pidi Kalju edasiõppimise aastaks katkestama. Haridus pidi andma ameti ja kindlustama majanduslikult elu tulevikus. Selline oli perekonna soovitus kooli valikul.

1935.a. alustas ta õpinguid Tartu kaubanduskeskkoolis, kus õpetatavad eriained (eriti plakatkunst) talle meeldivaiks osutusid. Kui võtta kokku Kalju Lepiku huvialad koolipoisipäevil Tartus, saame imponeeriva nimestiku, nii et peab imestama, kuidas tal kõigeks aega jätkus. Sest peale kirjanduse, kunsti, teatri, muusika ja kino leidus tal aega ka rahvaülikooli loengute jaoks. Seal kuulas ta ettekandeid eesti rahvamuistendeist ja õppis kõnekunsti Valmar Adamsi juhtimisel. /---/ Aga vaimsete harrastuste kõrval ei kaotanud ta ka Tartus oma spordihuvi. /---/ Ta on tüüpiline näide maanoorukist, kes kultuurilätete juurde sattudes ahnelt neelab kõike, mis talle seni on olnud kättesaamatu. Ülikoolilinn Tartu on talle ennekõike suur intellektuaalne seiklus. (Ristikivi 1970)

1939 oli Kalju Lepikule õnnelik aasta: ta lõpetas kaubanduskeskkooli ja hea lõputunnistus võimaldas tal ilma sisseastumiseksamiteta jätkata õpinguid kommertsgümnaasiumis (1939–1941) ning ta debüteeris luuletajana. Kooliajakirjas “Iloli” ilmus tema esimene trükitud luuletus “Kalal. Tartu kooliajakirjad „Iloli“ ja „Tuleviku Rajad“ avaldasid aastatel 1939–1940 K.Lepiku luuletusi, mis võistlustel auhindu pälvisid. 1939.a. ilmus ka “Tähtede poole, III auhinna saanud pikem töö proosavormis.

Hiljem on ta kirjutanud oma lapsepõlvest paar proosapala: Mälestus on pihlakas” (Mälestuskillud) ning “Kaks inglit rõõmsalt tuppa tulid” (Mälestuskild). Proosapalu on illustreerinud Otto Paju.

Kalju Lepiku noorusaega on lähemalt vaadelnud Karl Ristikivi ja essee-vormis analüüsinud, kuidas üks luuletaja oma tee alguseni jõudis. (Ristikivi 1970:111)

1940.a. asutati Tartus K.Lepiku ja E.Kera algatusel kirjandus- ja kunstirühmitus “Tuulisui”. Rühmas arutati kultuuriküsimusi, korraldati kirjandusõhtu ja kunstinäitus. Kavandati ka koguteose avaldamist, kuid see jäi ajasündmuste tõttu teostamata. On säilinud osa koguteose avalaulust, nii-öelda tuulisuilaste “hümn”.

Aastatel 1941–1943 ilmus Lepiku luulet ajalehtedes Noorte Hääl ja Postimees.

Kuna sõja tõttu viibis vastuvõtt Tartu ülikooli, töötas ta vahepeal Ulila jõujaama peakontori raamatupidamise osakonnas. Kui 1942.a. sügisel filosoofiateaduskond avati, asus K.Lepik õppima Eesti ja Põhjamaade ajalugu ning arheoloogiat, kuid juba järgmisel kevadel mobiliseeriti ta tööteenistuslasena Saksa sõjaväkke.

Saabus 1944.a. ärev sügis. Uskusime terve mõistuse kiuste Eesti vabariigi uuestisündi. Vabadussõja päevade kordumist. /---/ Me ei mõtelnud mõistusega, vaid südamega. Kainenemine tuli alles siis, kui Tallinn langes. (Lepik 1989 : 1409) Neil oli valida: kas minna koos taganevate sakslastega Saksamaale või anda end sõjavangina Punaarmee kätte. Vastuvõetamatud olid aga mõlemad variandid. Tuli leida kolmas võimalus ja tal õnnestuski põgeneda Hiiumaalt Rootsi.

K.Lepik töötas esialgu Mörby haigla köögis Stockholmi lähedal, siis raadiovabrikus, ajakirja “Kodukolle” toimetussekretärina, Esselte trükikojas trükkija abina ja Kuningliku Statistika Keskbüroos, seejärel raamatupidajana Stockholmis. Ta õppis ka paar lühemat perioodi Stockholmi ülikoolis arheoloogiat ja etnograafiat; jätkas “Tuulisui” rühma tegevust, osales koguteose “Homse nimel” (1945) ja ajakirja “Sõna” (1948–1950, 1956) toimetamisel. 1949.a. abiellus Kalju Lepik Valgast pärit neiu Asta Priuhkaga .1952.a. sündis neil poeg Ott.

Loominguliselt kõige viljakamaks on luuletaja nimetanud perioodi 1947–1951, kui ilmusid luulekogud “Mängumees” (1948), “Kerjused treppidel” (1949) ja “Merepõhi” (1951).

Ma armastan saari. Rännuteed on ikka ja jälle viinud mind Vahemere saartele.

 Mu suvekodu on Roslagenis Väddö saarel.

1958.a. suvepuhkuse veetis Lepikute pere soomlastest sõprade juures Velkari saarel.

Onni Pekka [Uotinen] oli hea kandlemängija. Armastas õhtuti kannelt mängida ja “Kalevalast” värsse ette lugeda. Mul oli kaasas “Kivimurru” poolik käsikiri. Tahtsin käsikirja sügiseks trükivalmis seada. Velkaril loodud lauludes hakkas ikka rohkem ja rohkem kaasa kõnelema rahvalaulule omane rütm, mõtlemis- ja ütlemisviis. „Muinasjutt Tiigrimaast“ koguga võrreldes muutusid laulud mullalähedasemaks

Stockholmi tagasi jõudnud, sõitis poisikeseohtu mootorrattur mu poja tänaval surnuks.

Kivimurd” ilmus Bernard Kangro hoolitsusel Oti sünnipäevaks 4. oktoobriks.

Ma ei tea, milliseks oleks kujunenud mu luulelooming, kui meelemasendus poleks sundinud mind pikaks ajaks vaikima. Alles seitse aastat hiljem ilmus uus luulekogu “Kollased nõmmed”. Siin vallutab inimene kosmost. Isamaa on lõhestatud kaheks. Domineerivad sügise värvid. Ainult üksikud “Värvilised laulud” meenutavad möödunud helgeid päevi. Ristidele langeb tinakarva lumi. Isegi rütm jõuab mõnikord “ära ära ära” raiumiseni ja pildikiri ristide ridadeni.

Luulekogudest on “Kivimurd” mulle kõige südamelähedasem. Raamatus “MuinasjuttTiigrimaast” jõuan ma kõige lähemale oma Jumalale. Kodumaast ja kodumaa kaotusest kõnelevad kõik kogud. (Lepik 1989:1412)

1961.a. sündis Lepikutel tütar Aino, kes omandas juristihariduse; on abielus Jorma von Wireniga, peres poeg Illimar (s. 1989) ja tütar Mari (s. 1998). Varsti pärast Eesti taasiseseisvumist sai Wirenide pere elukohaks Tallinn ja Aino asus tööle Välisministeeriumis (1994).

1990.a. kevadel külastas Kalju Lepik koos abikaasa Astaga esimest korda pärast ligemale pool sajandit kestnud maapagu sünnipaika, ema ja õde Koerus. Sügav meeleliigutus valdas luuletajat Aruküla mõisas, oma vanas koolimajas, oma kunagises klassiruumis. Südamlikud olid kohtumised koolipere ja Koeru rahvaga.

Hiljem käisid Lepikud Koerus sageli, kuigi nende elukohaks jäi endiselt Stockholm. Need olid meeldivad ja oodatud kohtumised.

Luuletaja 1999.a. maikuusse kavandatud Koeru-tuleku katkestas aga surm Tallinnas Mustamäe haiglas lehekuu viimasel pühapäevahommikul. Matusetalitus toimus 3. juunil Tallinna Toomkirikus, peied rahvusooper “Estonia” Talveaias. Urn luuletaja põrmuga sängitati mulda Metsakalmistul. Täitus luuleridades väljendatud soov:

Ma sõnaga kurja salvand,
sa oled mu üle valvand,

mu kodumaa.

 
Ma usun, saan sõmera alla,
su varjava mulla alla,

mu kodumaa.                    (“Mu kodumaa”, kogust “Kivimurd”, Lepik 1990:196)

 

K.Lepik on esitanud oma loomingut ja pidanud ettekandeid Rootsis, Soomes, USA-s, Kanadas, Itaalias, Eestis. Tema luulet on ilmunud inglise, rootsi, soome, karjala, itaalia, prantsuse, saksa, hollandi, ungari, vene, läti ja leedu keeles.

 
Ütlemisi Kalju Lepiku loomingu kohta
 

Kalju Lepik on kahtlemata üks meie kõigi aegade rahvuslikumaid luuletajaid.

(P.E.Rummo)
Lepik on sõnarikas luuletaja. (A.Mägi)

Lepiku luule on vägagi värvilembene. (P.Lias)

Ta lemmikaegadeks on sügis ja talv. (A.Mägi)

Kahtlemata on K.Lepik eesti luule silmapaistvamaid moderniste...Ta tuli hiljem ka ühe esimesena meie rikkalikust rahvaluulevaramust motiive ja võtteid hankima ning loovalt töötlema. (A.Langemets)

K.Lepik on alati... rõhutanud kunstiloomingu vormi tähtsust.Tal on väljaarenenud isiklik stiil oma luule esitamisel... Kalju Lepiku värsse ei oska keegi lugeda nii perfektselt kui ta ise. (A.Mägi)

 
Kalju Lepiku autasud
 

1971 – Eesti Rahvusfondi Teenetemärgi kuldmärk vabadusvõitlusele osutatud

teenete eest

1989 – ajakirja “Looming” aastapreemia

1990 – Juhan Liivi kirjanduspreemia

1991 – A.H.Tammsaare preemia

1993 – Eesti Vabariigi valitsuse tunnustusmedal

1993 – valiti aasta edukaimaks isikuks Järvamaal

1996 – Riigivapi esimese klassi orden

1998 – Juhan Liivi luulepreemia (teist korda)

1998 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia

1999 – Järvamaa Vapimärk

 

1993 – Koeru raamatuklubi “Vaimuvalgus” auliige

1982. aastast oli K.Lepik Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees, aastast 1966 Balti Arhiivi juhataja; kuulus Eesti Rahvusnõukogu juhatusse.

 
Looming

Nägu koduaknas. Luuletusi 1942-1946. Stockholm, 1946.

Mängumees. Teine kogu luuletusi. Stockholm, 1948.

Kerjused treppidel. Kolmas kogu luuletusi.Vadstena, 1949.

Tõrvapõletaja poja õpetussõnad. Stockholm, 1950.

Merepõhi. Neljas kogu luuletusi. Stockholm, 1951.

Muinsajutt Tiigrimaast.Viies kogu luuletusi. Lund, 1955.

Kantat för flöjt och änglakör. Stockholm, 1955.

Kivimurd. Kuues kogu luuletusi. Lund, 1958.

Vilemees. Stockholm, 1958.

Ronk on laululind. Valitud luuletused. Lund, 1961.

Sina oled kuusik ja mina lepik. Tallinn, 1965.

Kollased nõmmed. Seitsmes kogu luuletusi. Lund, 1965.

Mälestus on pihlakas. Stockholm, 1967; 1998.

Marmorpagulane. Kaheksas kogu luuletusi. Lund, 1968.

Verepõld. Üheksas kogu luuletusi. Lund, 1973.

Il pifferaio. Rooma, 1975.

Surmal on lapse silmad / Death has a Child`s Eyes. Rooma, 1976.

Klaasist mehed. Kümnes kogu luuletusi. Lund, 1978.

Kogutud luuletused 1938-1979. Lund, 1980.

Kadunud külad. Üheteistkümnes kogu luuletusi. Lund, 1985.

Hotell. Stockholm, 1985.

Kaks inglit rõõmsalt tuppa tulid. Mälestuskild. Stockholm, 1985.

Laul unustamisest. Stockholm, 1987.
Kolm laulu. Stockholm, 1988.

Rukkilille murdmise laul. Valitud luuletused. Tallinnn, 1990.

Tagasitulek. Stockholm, 1991.
Öötüdruk. Kaheteistkümnes kogu luuletusi. Tallinn, 1992.

 Kaootiline kontsert enne kontserdi algust. Stockholm, 1993.

Verepõld. Stockholm, 1993.
Pihlakamarja rist. Tartu, 1997.

Priiuse sinepiiva kasvamisest. Stockholm, 1999.

AABITS ENTSÜKLOPEEDIA. Stockholm, 1999.

KALJU LEPIK. 60 LUULETUST. OTTO PAJU. 60 PILTI. Koostanud O.Paju.

Tartu, 2000.

Martin Musta saladus. Stockholm, 1954. (Koos I.Talve, A.Mägi, R.Kolgi ja K.Ristikiviga.)

Tuuleveski. Nelikümmend ja üks koltund kirja lisadega. Lund, 1967. (Koos A.Mägiga varjunime all Rein Kaljumägi.)

Valguse riie ei vanu. Kogutud luuletused 1938-1999. Koostanud Hando Runnel. Tartu, 2002.

Raamatud Kalju Lepikust

A.Mägi. Kalju Lepik. Lühimonograafia. Lund, 1970. Täiend. trükk. Tallinn, 1993.

A.Valmas. Kalju Lepik. Personaalnimestik. Tallinn, 1990.

A.Valmas, A.Klaassen. Kalju Lepik. Bibliograafia. Tallinn, 2000.

J.Rundu. Kalju Lepik ja Koeru. Lühiuurimus. Tõravere, 2000.

Filmid Kalju Lepikust
Kodupinnale tulek. Tallinnfilm 1990.Režissöör Peep Puks. Stsenaristid
Vilma Moor ja Peep Puks

Kodust punaste pihlade all. Kalju Lepik. Eesti telefilm 1993. Režissöör

Vallo Kepp. Stsenaristid Anne Valmas ja Vallo Kepp
 
Kasutatud kirjandus

K.Lepik. Tähtede poole. – Iloli, 1939, nr. 1/2 (53/54).

K.Lepik. Mälestus olen ma ise möödunus. Intervjuu Sirje Ruutsoole. – Looming, 1989, nr. 10, lk. 1407.

K.Ristikivi. Noor Kalju Lepik. – Tulimuld,1970, nr. 3, lk. 111.