Aruküla mõisa kujunemine
 
29. novembril 1613 anti Arukülast, mis keskajal oli olnud üks Vao vakuse koosseisu kuulunud külasid, kolm adramaad kellelegi Hinrich Gerstenbergile tasuks tema sõjaväes teenimise eest. On tõenäoline, et see Gerstenbergi valdus saigi tulevase mõisa tuumikuks. Arvatavasti oli mõis Arukülas juba olemas, kui 1635. aastal kinkis kuninganna Kristiina Mäo mõisa väepealik Lennart Torstensonile, siis kuulus selle koosseisu ka Aruküla . Lennart Torstenson oli “tõusev täht” tollases Rootsi poliitikas – krahv ja 1641. aastast ka feldmarssal ning armee ülemjuhataja.
Pärast Lennart Torstensoni surma päris Aruküla tema teine poeg krahv Anders Torstenson. 12. juunil 1669 müüs Torstenson Aruküla ja Mäo mõisa 35 000 riigitaalri eest ära. Ostjad olid kindral Hans von Fersen ja Järvamaa mõisnik Franz von Strassburg. Mõisad ei jäänud aga ühisvaldusesse kauaks, need jagati peagi. Fersen sai endale Mäo, Aruküla jäi Strassburgile. Seoses selle tehinguga ongi Arukülat esmakordselt mainitud mõisana aastal 1669.
Aastasadade jooksul on Arukülal olnud mitukümmend omanikku ja valdajat. Neist on olnud pikemaajalised omanikud Knorringite ja Tollide suguvõsad. Tollid olidki viimased omanikud kuni mõisa riigistamiseni 1920. aastal. Samal aastal asus sinna kool.
 
Mõis Knorringite ajal
 
1753. aastal sai Aruküla omanikuks Adam Friedrich von Knorring, kes päris selle maanõunik Gustav Reinhold von Lodelt, kui tema abikaasa Eva Juliane (sündinud vabapreili von Wrangell) pojana esimesest abielust. Koos Arukülaga sai ta ka Ervita ja Udeva ning hiljem ka Norra omanikuks. Kokku moodustasid need siinkandi suurima valduse, mille viljakandev maa moodustas 1765. aastal 43 adramaad ja kus näiteks 1782. aasta hingeloenduse andmeil elas 1274 inimest. Koosnedes küll nime järgi neljast iseseisvast mõisast, oli keskuseid siiski ainult üks – Ervita,. Seal õilmitseski tema suur ning teovõimas pere (kokku 17 last, kellest 3 suri küll imikueas), kasvatades seitsmest pojast lausa viis kindralit.
 
Pärast isa surma sai Aruküla, Ervita, Norra kui ka Udeva mõisa omanikuks 1775.a üks poegadest Frommhold Gotthard von Knorring. Üks esimesi ettevõtmisi, mille kallale ta siis asus, oli Aruküla mõisasüdame väljaehitamine – Ervita pidi jääma ema ja õdede kasutada.
Vähemasti 1789. aastaks oli kahekorruseline mõisamaja valmis. Ühes härrastemajaga kerkisid ka ruumikad kõrvalhooned, tähelepanuväärsemaina eesväljaku äärde jäävad tallid-tõllakuurid. Eesväljak kujundati muruväljakute ja lillepeenardega, maja taha rajati aga prantsusepärane regulaarplaneeringuga iluaed, milles pärnahekid ja sirged puudealleed. Oli veel ka teine park, mis jäi teisele poole tiike.
Uhke elu käis Arukülas senikaua, kuni Fromhold Gotthardi abikaasa Karoline elas – seega 1798. aasta kevadeni. Pärast naise surma kaotas mees majapidamise vastu igasuguse huvi, arvukas teenijaskond jäi omapäi ja nii hakkaski rikas mõis kiirelt alla käima. Lisaks tabas peahoonet neil aastail tulekahju.
 
Selline oli seis, kui Frommhold Gotthard von Knorringi vanem poeg Karl Georg pärast isa surma mõisa valitsemise 1812. aastal üle võttis. Ta oli viibinud aastaid Eestist eemal, peamiselt Saksamaal ja sealt tõi ta kaasa ka oma abikaasa Sophie ning võõraspoja Theodor von Bernhardi. Viimasest kujunes hiljem üsna viljakas literaat ja tänu tema vanas põlves avaldatud “Noorusmälestustele” (Leipzig 1893) me Aruküla elu-olust 19. sajandi algul nii palju teamegi. Mõisa uued omanikud olid kunsti- ja kirjandushuvilised (Karl Georg von Knorring tegeles vene keelest tõlkimisega, tõlkides mh ka A. Gribojedovi “Häda mõistuse pärast”; tema abikaasa Sophie sai tuntuks aga romaanikirjanikuna. Seetõttu kulges elu Arukülas tunduvalt kultuursemalt kui tollastes eesti mõisates üldiselt.
Neil aastail külastasid Arukülat sageli ka paljud kunstnikud, literaadid ja teadlased. Nii näiteks käisid seal korduvalt kirjanik Alexander von Rennenkampff, helilooja John Frederik La Trobe, professor Karl Morgenstern, admiralist maadeavastaja Adam Johann von Krusenstern jt.
 
Mõis Tollide ajal
19. sajandi algust iseloomustab Eesti mõisamajanduse langus. Nõnda tuli ka Karl Georg von Knorring mõis rahaks teha, 1820. a saab mõisa omanikuks  kindralleitnant Karl von Tollil.
Karl Wilhelm von Toll (1777–1842) oli oma suguvõsa väärikamaid poegi. Ta sündis Läänemaal väikeses Keskvere mõisas ning üsna noorelt alustas teenistust Peterburi Maakadetikorpuses. 1799. aastal tegi ta kaasa Suvorovi kuulsa Itaalia sõjakäigu ja sai kapteniks, 1804 osales aga Austerlitzi lahingus. 1806. aastal määrati ta teenima Moldaaviasse, kus sai alampolkovnikuks. Kui algas 1812. aasta Isamaasõda, viibis ta parajasti I armee juures ja ta edasine teenistus viis ta lähedasse kontakti nii Barclay de Tolly, Kutuzovi kui ka imperaatori endaga. Pärast Leipzigi lahingut ülendati ta 1813. aastal kindralleitnandiks, kaks aastat hiljem jõudis ta aga koos võidukate vägedega ka Pariisi. Ka hiljem teenis ta peasaabi juures, sai 1825 jalaväe-kindraliks, oli 1823–1831 I armee staabiülem ja osales 1829. aasta Vene-Türgi sõjas kui ka aasta hiljem Poola ülestõusu mahasurumisel. 1829. aastal löödi ta krahviks, 1830 määrati Riiginõukogu liikmeks, lõpuks sai tast isegi Teaduste Akadeemia auliige jne. Prototüübina kohtame tema kuju isegi Lev Tolstoi kuulsas romaanis “Sõda ja rahu”.
 
Peagi pärast seda, kui Aruküla oli läinud kindral Tolli omandusse, hakati mõisahäärberit renoveerima. Renoveerimistööd olid põhjalikud ja peagi omandas senine hilisbarokne hoone klassitsistliku välimuse, nii nagu ta on tänapäevalgi.
Tollide valdusesse jäi mõis sajaks aastaks. Aruküla viimane omanik oli Karl von Tolli pojapoeg krahv Eugen (Jevgeni) von Toll (1870–1929). Tema käest mõis 1920. aastal ka riigistati.
 
 
Aruküla mõisa ajaloo lühiülevaate koostamisel on kasutatud Ants Heina ja Ajalooarhiivi kirjutatud ajaloolisi ülevaateid.


Aruküla mõisa härrastemaja 20. saj alguses
 


Aruküla mõisa härrastemaja tänapäeval